Kui üksildus piinab
Vahel inimesed ütlevad: ma tunnen end nii üksildasena. Pealtnäha on kõik suurepärane: on partner, lapsed ja hulgaliselt sõpru-tuttavaid. Nii võibki näida, nagu oleks nõnda ütleja kas seebiseriaalide ja armastusromaanidega üle pingutanud või otsib muidu tähelepanu. Emotsionaalne üksindus on füüsilisest üksindusest täiesti erinev ja võib tähelepanuta jätmise korral põhjustada keerulisi probleeme. (http://www.naisteleht.ee/node/3961)
Mõnele inimesele meeldib vahel üksi olla, kuid vähesed nõustuksid üksi elama pikka aega. Inimene vajab teisi inimesi ka füüsiliselt, kuid veel olulisem on tunda end armastatu ja tunnustatuna. Tähtis on tunda, et mind mõistetakse, aktsepteeritakse ja minuga arvestatakse – ma olen oluline ja väärt. Igapäevaelus väljendame vähe, kui tähtsad inimesed meie kõrval meile on, sest seda peetakse iseenesestmõistetavaks. Suhetes tunnemegi end üksildasena sageli just seetõttu, et lähedus ja mõistmine puuduvad. (http://www.naisteleht.ee/node/3961)
Pilt
2: Kui sinu hing karjub sisemisest valust
(http://www.psychologytoday.com/blog/body-sense/201204/emotional-and-physical-pain-activate-similar-brain-regions)
Üksildus
võib algul välja paista nukruse või tujutusena. Mis sa mossitad!
No mis sul jälle häda on! Sul ei peaks küll olema põhjust
nuriseda! Need on tavalised ütlemised, mis saavad osaks sellele, kes
julgeb välja öelda, et ta tunneb end üksildasena. Teda võidakse
tembeldada virisejaks, tähelepanuotsijaks või lausa depressiivseks
ja aja jooksul võib juhtuda, et abistamise asemel hakatakse inimest
vältima, tõrjuma või lausa halvustama. Tagajärjed võivad olla
tõsisemad, kui keegi arvata oskab.
(http://www.naisteleht.ee/node/3961)
Krooniline üksildustunne tekitab suuri probleeme. See võib mõjuda halvasti enesehinnangule: mind pole vaja, minust ei sõltu midagi. Kapseldutakse endasse, kaotatakse ümbritseva vastu huvi ja langetakse masendusse. Masendus ja depressioon soodustavad füüsiliste vaevuste ja haiguste avaldumist või süvenemist. Raskematel juhtudel areneb kerge nukrutsemine suhete katkemise, enesetapumõtete või lausa tegudeni. (http://www.naisteleht.ee/node/3961)
Üksindus vs üksildus
Enne kui üksi olemisest rääkida, peaksime teadvustama, kas me räägime üksindusest või üksildusest. Need kaks mõistet erinevad teineteisest grammatiliselt küll ühe tähe võrra, aga tähenduselt on need üksteisest mitme valgusaasta kaugusel. (http://www.sisekosmos.ee/suhted/index.php?sisekosmos=10&rub=103&t2ht=533)
Üksindus tähendab üksi olemist ilma kaasneva tundeta, nagu midagi oleks puudu. Me oleme üksinda ju väga tihti - sõidame tööle üksinda, sööme lõunat üksinda, läheme mere äärde jalutama üksinda. Need on need hetked, mil tavatseme endale öelda, et me soovime olla iseendaga. Järelikult me ei ole tegelikult üksi, vaid oleme iseendaga - me ei tunne, nagu midagi oleks puudu. Meil on hea olla. (http://www.sisekosmos.ee/suhted/index.php?sisekosmos=10&rub=103&t2ht=533)
Üksildus tähendab aga püsivat emotsiooni, et midagi on puudu. Me võime olla ümbritsetud sõprade, pereliikmete ning armastava abikaasa poolt, aga ikkagi ennast üksildasena tunda. See on püsiv sisemine ärevus päikesepõimikus, mille käigus meie sisemine kompass otsib kedagi, või ka midagi, millega seda puudusetunnet kompenseerida. Üksildustunde käigus võime proovida kõike, et sellest ebamugavustundest vabaneda - me otsime uusi suhteid, külastame sõpru, ostame uusi riideid või pidutseme mitu päeva järjest. Kas see aitab? Üldjuhul mitte. Need kõik on vaid ajutised leevendused meie sisemisele valule, mis karjub meie seest, et tahaks oma elu kellegagi jagada. Aga teda ei ole siin! (http://www.sisekosmos.ee/suhted/index.php?sisekosmos=10&rub=103&t2ht=533)