28. Üksikvalgud: crv ja troponiin, müoglobiin - nende kasutamine haiguste

diagnostikas.

C-reaktiivne valk − sünteesitakse maksas. Nimetuse on ta saanud omadusest siduda mõnede

pneumokokkide kihnu C-polüsahhariide. Ta on ägeda faasi valk, mille produktsioon

suureneb põletikureaktsiooni korral kõige kiiremini (6−12 tunni jooksul). Füsioloogiline

roll ei ole selge, kuid on teada, et ta tõstab fagotsütoosi aktiivsust. Tema olulist tõusu ei ole

täheldatud raseduse ja viirusinfektsioonidest tingitud põletike korral.

Kõrgtundlik C-reaktiivne valk (high sensitive C-reactive protein). C-reaktiivse valgu

määramist kõrgtundliku meetodiga kasutatakse südame-vereringe haiguste riski hindamiseks.

Südame-vereringe haiguste riski kriteeriumid on:

Troponiinid on lihasrakkude (skeleti ja südame) kontraktiilse aparaadi valgud. Troponiin

imbub verre nagu ensüüm kreatiinini kinaas, kui rakud kahjustuvad. Neid on kolm eri

vormi: TnI, TnT ja TnC. Aminohapete järjestus südamelihase troponiinide T ja I erineb skeletilihaste omast. Südameinfarkti tuvastamiseks kasutatakse TnI, TnT. (Cardiac

troponin T - cTnT ja Cardiac troponin I - cTnI).

Alates 2012.a kasutatakse Eesti enamustes laborites cTnT määramiseks kõrgtundlikku

meetodit. Kõrgtundlik meetod võimaldab määrata täpselt ka väga madalaid troponiin T

tulemusi. Kõrgtundliku meetodil (cTnT-hs) määratud cTnT viitavad müokardi nekroosile väärtused 14 ng/L.

Müoglobiin (S-Myogl, P-Myogl) on hapnikku siduv valk südame-ja skeletilihastes. Tema

väike molekulmass ja paiknemine tsütoplasmas tingivad lihasraku kahjustuse korral

müglobiini perifeersesse verre jõudmise juba 1−2 tunni jooksul pärast rakukahjustust.

Maksimaalse kontsentratsiooni saavutab 4−12 tundi ja väheneb referentspiiridesse 24 tundi

rakukahjustusest arvates. Määramise näidustused: ägeda mükardiinfarkti (ÄMI) diagnostika

esimestel tundidel mittespetsiifilise markerina; reinfarkti diagnostika eelnevast infarktist

tingituna suurenenud S-cTnT väärtuse korral.

29. Suhkurtõve diagnostika: missuguseid uuringuid selleks kasutatakse. Glükoos veres.

Glükohemoglobiin. Glükoosi tolerantsustest, vastunäidustused ja näidustused selle

teostamiseks. Referentsväärtused.

Diagnostika: Suhkurtõve ja teiste glükoosi ainevahetushäirete laboratoorsed uuringud on: vereglükoosi määramine; glükohemoglobiini (B-HbA1c) määramine; insuliini määramine; ebaselgetel juhtudel teostatakse glükoosikoormustest e glükoositaluvustest e glükoositolerantsustest,

vajadusel kasutatakse glükoosisisalduse määramist uriinis. Glükoos veres? Glükohemoglobiin. Hemoglobiin (Hb) on neljast heemist ja neljast peptiidahelast

koosnevast tetrameersest valgust. Kogu hemoglobiinist umbes 97% moodustab

täiskasvanul HbA (A – adultus, lad. k täiskasvanu). Vähesel hulgal leidub ka teisi vorme

(HbA2, HbF). HbA koostisesse kuuluvad alavormid – glükeeritud hemoglobiinid (HbA1a,

HbA1b ja HbA1c), üldnimetusega HbA1. HbA1c moodustab umbes 80% kogu

glükeeritud hemoglobiinist. HbA1c glükeerimisel lisatakse glükoosijääk valgu

aminorühmale, protsess on mitteensümaatiline ja praktiliselt pöördumatu.

Glükohemoglobiini (HbA1c) hulk veres on võrdelises sõltuvuses glükoosi sisaldusest veres

ja erütrotsüütide elueast.

Suhkurtõve diagnostiliseks kriteeriumiks on HbA1c väärtus üle 48 mmol/mol (üle 6,5%).

Diagnoos tuleb kinnitada korduva testimisega, milleks sobivad: korduv HbA1c määramine;

paastuglükoosi tase seerumis/plasma üle 7.0mmol/l; juhusliku päevase glükoosi tase seerumis/

plasmas üle 11,0mmol/l; glükoositaluvuse proov: diagnostiline kriteerium paastuglükoosi

tase seerumis/plasmas üle 7,0mmol/l või glükoosi tase seerumis/plasmas 2 tundi

pärast glükoosi manustamist üle 11,1mmol/l.

Juhul, kui erinevate meetodite (HbA1c ja ükskõik millise plasmaglükoosi testi) kombineerimisel

vastab üks tulemus suhkurtõvele, kuid teine mitte, siis tuleb teostada suhkurtõbe

näitavat testi korrata.

Glükoosi tolerantsusest. Ei kasutata suhkurtõve diagnostikas rutiinse testina, vaid ainult

ebaselgetel juhtudel. Tingimused testi teostamiseks:

_ Vältida näljaseisundit. Uuritav peab kolm päeva enne testi teostamist järgima elustiili

ja füüsilist aktiivsust ning süsivesikute sisaldus dieedis peab olema vähemalt

150g päevas.

_ Testi eel 10 tundi mitte süüa (10 tunnine paast), ei tohi tarvitada ravimeid, mis võivad

mõjutada vereglükoosi taset. Testi ajal on keelatud suitsetamine ja füüsiline

koormus.

_ Vastunäidustused naistel menstruatsioon, palavikuga kulgevad haigused, raske üldseisundiga

haigused. Juhul kui söömata seisundi glükoosi väärtused on selgelt üle

normi on test vastunäidustatud.

Suhkurtõve diagnoosimiseks kasutatakse suhteliselt vähe. Küll omab kliinilist tähendust

glükoosi ainevahetushäirete diagnoosimisel.

Referentsväärtused: Glükoosi referentsväärtused on kliiniliselt tervete isikute vereplasmas: lastel 3,3–5,6 mmol/l; täiskasvanutel 3,9–6,1mmol/l.