Amalgaam- ja komposiittäidise võrdlus

Omadus

Amalgaam

Komposiit

Koostis

Koosneb mitmetest metallidest: Hg,Ag, Sn, Cu, Zn, Pd, In.

Koosneb maatriksist + filleri osakesed. Maatriksi monomeerid võivad olla erinevad, kuid tüüpilisemad on: BIS-GMA, TEGMA. Fillerid koosnevad räniklaasist

Kõvastumise viis

Keemiliselt kõvastuv

Keemiliselt, valguskõvastuv või kaksikkõvastuv

Retentsioon

Mehaaniline retentsioon enda alla minevate kohtade abil.

Mikromehaaniline retentsioon dentiinile ja emailile. Dentiinis kinnitumine hübriidkihi abil. Keemiline retentsioon vähesel määral.

Tugevus

Tugevuse hindamisel kasutatakse kahte põhilist tugevusnäitajat: kompressioonitugevus ja tõmbetugevus. Võrreldes tugevusnäitajaid võiks öelda, et nad erinevad kompressioonitugevuses, kuid tõmbetugevuses on suhteliselt sarnased. Nii amalgaami kui ka komposiidi tõmbetugevus näitajad on sarnased dentiini omadega. Kompressioonitugevuse näitajad amalgaamil ületavad emaili ja dentiini vastavaid näitajaid, kuid komposiidi näitajad on sarnased dentiini omadega, jäädes natuke alla emaili kompressioonitugevusele.

Soojusjuhtivus

Ta on väga hea soojusjuht.

Komposiidid on isolaatorid ja halvad soojusjuhid.

Dimensionaalsed

muutused

Algselt tekib kontraktsioon, kuna pulbri osakesed muutuvad väiksemaks ning γ1 kristallide hulk suureneb. Kontraktsioon jätkub niikaua, kui toimub γ1 maatriksi kasv. Seejärel toimub paisumine, kui γ1 kristallid hakkavad üksteist riivama ning on piisavalt Hg-d, et tekiks plastiline maatriks. Kui γ1 faas on moodustunud, pole võimalik väljaspoole kasvada, hakkavad kristallid kasvama interstiitsiumisse, mis on täidetud Hg-ga. See kasv kasutab ära Hg-d. Traditionaalsete jahvatatud amalgaamide roomavuse määraks on 2,05%, seda võib seletada suurema Hg sisaldusega. Ülejäänud amalgaamide määr varieerub 0,07% - 0.17%.

Dimensionaalsed muutused toimuvad polümerisatsiooni käigus. Monomeeride vaheliste sidemete tekkimisel väheneb materjali maht. Senikaua kui materjal on vedelas olekus annab ta kergesti deformatsioonile järele, kuid kui polümerisatsioon on jõudnud 10 – 20 %-ni, muutub materjal geelitaoliseks ning ei anna enam stressile nii kergesti järgi kui vedelas olekus. Geelipunktist edasi toimuva polümerisatsiooni käigus hakkavad materjalis tekkima kootumisest tingitud pinged, mis võivad põhjustada hamba ja komposiidi vahelise sideme katkemist ja kotumist. Mikrofiller komposiitides on kootumise määraks 2 -4%, mikrohübriidkomposiitides aga 1,5 – 1,7%.

Materjali

degeneratsioon

Degeneratsioon toimub korrosiooni tagajärjel. Madala Cu sisaldusega amalgaamides on kõige nõrgemaks faasiks gamma 2 faas. Kõrge Cu sisaldusega on kõige nõrgemaks faasiks nüü faas (Cu6Sn5). γ2 faasi korrosioon nõrgestab amalgaami, eriti väheneb tõmbetugevus. Vabanenud Hg võib reageerida γ faasiga ning tekivad kristallid, tulemusel dimensionaalsed muutused. Amalgaami liig võib kergesti murduda ja põhjustada ääreleket.

Põhiliselt väljendub komposiidi degradatsioon kulumises. Kulumine toimub erinevate mehhanismide kombinatsioonil. Nendeks mehhanismideks on: abrasioon, adhesioon, materjali väsimine ning keemiline kulumine. Keemilise degradatsiooni alla käib ka filleri osakeste , filleri ja maatriksvahelise ühenduse ning maatriksi keemiline lagundamine.

Koesobivus

Amalgaami puhul on kaks põhilist probleemi: elavhõbeda toksilisus ja galvaaniline vool erinevate metallide kasutatamisel. Mis puutub elavhõbeda toksilisusesse siis Hg eritumine täidistest suureneb asetamise järgselt. Peaks kriitiliselt hindama täidise väljavahetamise vajadust ning kasutada tuleks näiteks kofferdami.

Histoloogilised uuringud on näidanud, et monomeeri jäänused pulbikoes omavad mõõdukat tsütotoksilisust, isegi väikestes kogustes. Samas on in vivo komposiidi uuringud näidanud, et adekvaatse ääresulu korral põhjustavad nad pulbi ärritusnähte vähesel määral.